- Jātaka
- Vīsatinipāta
- Mātaṅgavagga
5. Rohaṇamigajātaka
“Ete yūthā patiyanti, bhītā maraṇassa cittaka; Gaccha tuvampi mākaṅkhi, jīvissanti tayā saha”.
“Nāhaṁ rohaṇa gacchāmi, hadayaṁ me avakassati; Na taṁ ahaṁ jahissāmi, idha hissāmi jīvitaṁ”.
“Te hi nūna marissanti, andhā apariṇāyakā; Gaccha tuvampi mākaṅkhi, jīvissanti tayā saha”.
“Nāhaṁ rohaṇa gacchāmi, hadayaṁ me avakassati; Na taṁ baddhaṁ jahissāmi, idha hissāmi jīvitaṁ”.
“Gaccha bhīru palāyassu, kūṭe baddhosmi āyase; Gaccha tuvampi mākaṅkhi, jīvissanti tayā saha”.
“Nāhaṁ rohaṇa gacchāmi, hadayaṁ me avakassati; Na taṁ ahaṁ jahissāmi, idha hissāmi jīvitaṁ”.
“Te hi nūna marissanti, andhā apariṇāyakā; Gaccha tuvampi mākaṅkhi, jīvissanti tayā saha”.
“Nāhaṁ rohaṇa gacchāmi, hadayaṁ me avakassati; Na taṁ baddhaṁ jahissāmi, idha hissāmi jīvitaṁ”.
“Ayaṁ so luddako eti, luddarūpo sahāvudho; Yo no vadhissati ajja, usunā sattiyā api”.
“Sā muhuttaṁ palāyitvā, bhayaṭṭā bhayatajjitā; Sudukkaraṁ akarā bhīru, maraṇāyūpanivattatha”.
“Kiṁ nu teme migā honti, muttā baddhaṁ upāsare; Na taṁ cajitumicchanti, jīvitassapi kāraṇā”.
“Bhātaro honti me ludda, sodariyā ekamātukā; Na maṁ cajitumicchanti, jīvitassapi kāraṇā”.
“Te hi nūna marissanti, andhā apariṇāyakā; Pañcannaṁ jīvitaṁ dehi, bhātaraṁ muñca luddaka”.
“So vo ahaṁ pamokkhāmi, mātāpettibharaṁ migaṁ; Nandantu mātāpitaro, muttaṁ disvā mahāmigaṁ”.
“Evaṁ luddaka nandassu, saha sabbehi ñātibhi; Yathāhamajja nandāmi, muttaṁ disvā mahāmigaṁ”.
“Kathaṁ tvaṁ pamokkho āsi, Upanītasmi jīvite; Kathaṁ putta amocesi, Kūṭapāsamha luddako”.
“Bhaṇaṁ kaṇṇasukhaṁ vācaṁ, hadayaṅgaṁ hadayassitaṁ; Subhāsitāhi vācāhi, cittako maṁ amocayi.
Bhaṇaṁ kaṇṇasukhaṁ vācaṁ, hadayaṅgaṁ hadayassitaṁ; Subhāsitāhi vācāhi, sutanā maṁ amocayi.
Sutvā kaṇṇasukhaṁ vācaṁ, hadayaṅgaṁ hadayassitaṁ; Subhāsitāni sutvāna, luddako maṁ amocayi”.
“Evaṁ ānandito hotu, saha dārehi luddako; Yathā mayajja nandāma, disvā rohaṇamāgataṁ”.
“Nanu tvaṁ avaca ludda, ‘migacammāni āhariṁ’; Atha kena nu vaṇṇena, migacammāni nāhari”.
“Āgamā ceva hatthatthaṁ, kūṭapāsañca so migo; Abajjhi taṁ migarājaṁ, tañca muttā upāsare.
Tassa me ahu saṁvego, abbhuto lomahaṁsano; Imañcāhaṁ migaṁ haññe, ajja hissāmi jīvitaṁ”.
“Kīdisā te migā ludda, kīdisā dhammikā migā; Kathaṁvaṇṇā kathaṁsīlā, bāḷhaṁ kho ne pasaṁsasi”.
“Odātasiṅgā sucivālā, jātarūpatacūpamā; Pādā lohitakā tesaṁ, añjitakkhā manoramā”.
“Edisā te migā deva, edisā dhammikā migā; Mātāpettibharā deva, na te so abhihārituṁ”.
“Dammi nikkhasataṁ ludda, thūlañca maṇikuṇḍalaṁ; Catussadañca pallaṅkaṁ, umāpupphasarinnibhaṁ.
Dve ca sādisiyo bhariyā, usabhañca gavaṁ sataṁ; Dhammena rajjaṁ kāressaṁ, bahukāro mesi luddaka.
Kasivāṇijjā iṇadānaṁ, uñchācariyā ca luddaka; Etena dāraṁ posehi, mā pāpaṁ akarī punāti”.
Rohaṇamigajātakaṁ pañcamaṁ.